Tänapäeva
kirjus maailmas on igal riigil/ rahvusel kellegagi kana kitkuda. Nii nagu näiteks
enamus eestlasi ei salli venelasi, ei saa Põhja-Korea läbi Lõuna-Koreaga ja USA islamiusulistega.
Miks see nii on, kas hoitakse liialt kinni ajaloost või on asi hoopis milleski muus?
15.-16. novembril külastas Eestit ÜRO peasekretär Ban Ki-moon. Eesti jaoks oli tegemist väga tähelepanuväärse visiidiga, sest üldiselt külastab maailmaorganisatsiooni juht kriisi- ja katastroofipiirkondi. Riigid, kus laias laastus ja globaalsel mõõtkaval vaadatuna on „kõik korras, “ satuvad tema reisiplaani harva. Loomulikult ei saa ka märkimata jätta, et Ban Ki-moon on esimene Eestit väisanud ÜRO peasekretär ajaloos.
Kui ÜRO peasekretärilt küsiti, kas võrreldes varasemaga elame me turvalisemas või ohtlikumas maailmas, vastas ta:
“Tänapäevane maailm on varasemaga võrreldes palju keerukam. Käimas on globaliseerumisprotsess, iseseisvate riikide arv on kasvanud, teadusarengu ja tehnoloogia mõjud puudutavad kogu maailma rahvastikku. Probleemiks on aga kahjuks sallivuse vähesus. Me oleme tunnistajateks konfliktide ja pingete üha laiemale levikule kogu maailmas.”
Rääkides sallivuse vähesusest tooksin näitena õppejõu Josep-Carbonell Soleri loengus näidatud video moslemi naisest, kes üritas USA-s pagaripoes õunastruudlit osta.
http://www.youtube.com/watch?v=lX0a6Zf2GHU
Tegemist oli küll lavastusega, kuid tulemused olid siiski jahmatavad. 13 inimest astus naise kaitseks välja, 6 nõustusid müüjaga ning 22 ei teinud midagi. Need 22 inimest seega minu silmis pooldasid müüja arvamust. Järelikult võime eksperimendist välja lugeda, et üle poole pagaripoes käinutest pidas normaalseks seda, et naine (kes oli tegelikult Ameerika kodanik) ei saa osta õunastruudlit kuna ta on moslem.
Antud juhtum iseloomustab minu meelest väga hästi Ban Ki-mooni arvamust. Rahvusvaheliste suhete toimimiseks on vaja eelkõige sallivust.
Miks see nii on, kas hoitakse liialt kinni ajaloost või on asi hoopis milleski muus?
15.-16. novembril külastas Eestit ÜRO peasekretär Ban Ki-moon. Eesti jaoks oli tegemist väga tähelepanuväärse visiidiga, sest üldiselt külastab maailmaorganisatsiooni juht kriisi- ja katastroofipiirkondi. Riigid, kus laias laastus ja globaalsel mõõtkaval vaadatuna on „kõik korras, “ satuvad tema reisiplaani harva. Loomulikult ei saa ka märkimata jätta, et Ban Ki-moon on esimene Eestit väisanud ÜRO peasekretär ajaloos.
Kui ÜRO peasekretärilt küsiti, kas võrreldes varasemaga elame me turvalisemas või ohtlikumas maailmas, vastas ta:
“Tänapäevane maailm on varasemaga võrreldes palju keerukam. Käimas on globaliseerumisprotsess, iseseisvate riikide arv on kasvanud, teadusarengu ja tehnoloogia mõjud puudutavad kogu maailma rahvastikku. Probleemiks on aga kahjuks sallivuse vähesus. Me oleme tunnistajateks konfliktide ja pingete üha laiemale levikule kogu maailmas.”
Rääkides sallivuse vähesusest tooksin näitena õppejõu Josep-Carbonell Soleri loengus näidatud video moslemi naisest, kes üritas USA-s pagaripoes õunastruudlit osta.
http://www.youtube.com/watch?v=lX0a6Zf2GHU
Tegemist oli küll lavastusega, kuid tulemused olid siiski jahmatavad. 13 inimest astus naise kaitseks välja, 6 nõustusid müüjaga ning 22 ei teinud midagi. Need 22 inimest seega minu silmis pooldasid müüja arvamust. Järelikult võime eksperimendist välja lugeda, et üle poole pagaripoes käinutest pidas normaalseks seda, et naine (kes oli tegelikult Ameerika kodanik) ei saa osta õunastruudlit kuna ta on moslem.
Antud juhtum iseloomustab minu meelest väga hästi Ban Ki-mooni arvamust. Rahvusvaheliste suhete toimimiseks on vaja eelkõige sallivust.
No comments:
Post a Comment